Käära põlistamm ja tema ajalugu.
Alf Kubbo. Ameerika eesti lehest "Vaba Eestlane" 24. august 1976.
Rootsi kuningakojast põlvnevate eesti soost järeltulijate kroonika. Legend või tõde?
Mis puutub eesti rahva kokkupuudetesse rootslastega, siis on see toimunud korduvalt mitmesugustel eri ajajärkudel, kuni Põhjasõjani välja. Pole võimatu, et 350 aasta jooksul Käära talust (Võrtsjärve käärus, Väike-Emajõe suudmes) võrsunud, Käärikute sugukonnas suust suhu, isalt pojale ja pojapojale edasiantud legend vastab tõele. Suurel põgenemisel 1944 kaotsiläinud perekonnakroonika leheküljed aastast 1610 - 1670 vastaksid ehk sellele küsimusele. Täpsete andmete puudumine ei luba siin veel teha mingit kindlamat otsust. Niipalju, kui paguluses restaureeritud kroonika seda küsimust suudab valgustada, langevad vastavad andmed kokku 16.sajandi lõpul aset leidnud sündmustega.
Käesolev uurimus tugineb EV Riigiarhiividest 1935 - 1940 kogutud andmetele. Kroonika koostajaks iseseisvusaegse Riigikontrolli peavalitsusele alluvate metskondade revident Anton Käärik ja tema poeg Valentin Käärik, toona Tartu Ülikooli õigusteaduskonna üliõpilane. Mõlemad uurisid Vaasade dünastia kõrvalharu käekäiku Eesti pinnal, seda eriti Lõuna - Eestis.
Nagu ajaloolised ürikud näitasid, pärinesid Anton Kääriku esivanemad endises Uue - Suislepa vallas asunud Käära talust. Selle talu asutajateks olid Vaasade dünastiasse kuulunud Rootsi kuninga Johann III (valitses 1568 - 1592) venna Eeriku (valitses 1560 - 1568) pojad Birger ja Adam.
Johann III kõrvaldas troonilt nõdrameelse Eeriku ja heitis vangitorni tema alaealised pojad. Vaasade dünastias usutülide mõjul tekkinud lahkhelide otseseks tagajärjeks oli veel kuninga korraldus Eeriku lastelt perekonnanime äravõtmise kohta. Lindpriiks tunnistatud vendade täisikka jõudes saatis Johann III nad 1587 maalt välja toonasesse Rootsi "Siberisse" - Soome ja Eestimaale. Birger asus Soome, Adam Liivi sõdades tühjaks jäänud ja rahvasuus ristitud "Kära" talusse.
Viis aastat hiljem tuli Soome saadetud vennale luba asuda Eestisse noorema venna juurde. Ta tuligi ja tõi kaasa soomlannast naise ja naisevenna Matti Luhta (Lahta?). Noorem vend andis talle poole oma maad ja nii sündiski kaks kõrvuti asuvat "Kära" talu. Selle kokkusaamise mälestuseks istutasid vennad Käära talu maale tamme aastal 1592. Nimetatud tamm oli veel alles 1936.a. ja päris mürakas. Tamme asupaik oli umbes 80 m järvest ja 50 m elamutest. Puu oli juba sel ajal looduskaitse all.
Samasse piirkonda saadeti kuninga poolt välja veel terve rida rootsi ohvitsere, kelle järeltulijateks said Klaus (Laose talu), Ungerson, Horn ja Karell (siirdus hiljem Valgamaale, kelle järeltulijate seas arvatavasti oli hilisem keisri ihuarst). Kuna Väike Emajõgi ja selle piirkond toona eraldasid Rootsi ja Poola valdusi, on seletatav asjaolu, miks Käära asupaika oli majutaud Rootsi ratsaväe piiriüksusi. Möödunud sajandil toimunud väljakaevamistel leiti seal mulla alt pikkade lasilapuude jäänused, üldmahtuvusega kuni 120 hobust.
Sealsamas lasilapuude lähedal avastati veel murtud jaluseid, kannuseid ja mõnikümmend Rootsi münti aastakäikudega 1560 - 1620. Nähtavasti mängisid sõdurid hobuste läheduses täringut ja pillasid rahad alarmi puhul. Ka kohaliku rahva seas oli teada Käärikute Rootsi päritolu. Veel Anton Kääriku lapsepõlves , kui vanemad inimesed omavahel tülli läksid, sõimati Käärikuid "kuradi rootslasteks".
Kõige kindlamad tõendid leiti aga palju hiljem Tarvastu kiriku põlemise (1893) ajal, mil välk kirikutornist sisse lõi ja kirik maha põles. Jaan Kääriku juurde ilmus valla käskjalg kutsega ilmuda Tarvastu mõisa. Jaan Käärik läks ja leidis häärberis ees hulga mõisnikke. Teiste seas krahv Mannteufel, parun Ungern - Sternberg ja parun Kruedener (Vana - Suislepa mõisnik). Parun Kruedener pöördus kohe Jaan Kääriku poole küsimusega, kas ta teab oma kuninglikust päritolust.
Jaan Käärik vastas, et ta tunneb "legendi", mis Kääral isadelt poegadele edasi anti, aga ei saa tõe eest vastutada. Parun Kruedener vastas, et legend on õige ja et vastavad tõendid on leitud. Nimelt mahapõlenud kiriku altari alt kaevati välja kõdunenud puukastike kolme pärgamentrulliga. Pärgamendid olid väga viletsas kõdunemisolukorras ja ta (parun Kruedener) olla lasknud originaalidest teha ärakirjad ladina ja rootsi keele valdajate poolt. Üks ladinakeelne tekst oli Rootsi Kuningliku Õuekohtu otsus vendade maalt väljasaatmiseks, keeluga kolmel järeltuleval põlvel taasasuda Päris - Rootsi pinnale.
Teine ladinakeelne ürik oli välja antud Rootsi Riigikantselei poolt - ametlik luba võtta oma valdusesse teatud ühik tühjaksjäänud peremeesteta maadest. Sellel dokumendil oli säilinud aastaarv 1587.
Kolmas rull oli rootsikeelne ja selle rekonstrueerimisega on olnud eriti palju vaeva. Esiteks keel XVI sajandist ja tint mitmes paigas kustunud. See tekst oli kirjutatud Adam Johann Corneliuse nime all. Papüüruse autor tänab tekstis Jumalat, et surmaotsusest pääsis, ja valdab lootust, et kuninga pahameel teda ja ta järeltulijaid raskelt ei taba. Siis kirjeldas Adam otsust Liivi sõdades hävinud Tarvastu kiriku asemele ehitada uus kirik, mille ehitusmeistriks - arhitektiks ta oli ise. Tema asetaski pergamendirullid uue kiriku altari allavõlvkambrisse. Aastaarvust oli säilinud 16..7.
Parun Kruedener, avastades kiriku põlemise tõttu väärtuslikke dokumente ja nendes leiduvaid andmeid, soovitas Jaan Käärikul tsaarilt aadlitiitel nõutada, vastavalt ukaasile Rootsi sõjaväes teeninud aadlike järeltulijate kohta kinnitatud õigustele.
Samas tegi ta ka teatavaks asjolu, et saadab kinnitatud ärakirjad Liivimaa rüütelkonna esimehele Riias. Jaan Käärik vastas, et tema tunneb end eestlasena, mitte rootslase või sakslasena, ja palus asi unustada. Parun saatis paberid siiski Riiga rüütelkonna arhiivi, juhuks, kui Jaan Käärik tahaks muuta oma otsust. Jaan Käärik oli lugupeetud ärkamisaja tegelane, koolimees ja esimese pasunakoori asutaja Viljandimaal. Ta sõpradeks olid koolimees Wühn… Wulf, Mihkel Veske, Jakob Hurt, J. W. Jannsen jt. eesti elu silmapaistvad tegelased.
Anton Kääriku poolt kogutud andmetest ja ürikutest selgub veel , et üks vendade järeltulijaist vahetati XVIII sajandi teisel poolel jahikoera vastu Haaslavasse Tartu lähistel. Kuninga järeltulija ja - pärisori! Käärikud aga, kes Käärale elama jäid, pole kunagi olnud pärisorjad. Nõnda on jahikoera vastu vahetatud isik arvatavasti rännanud Käärast kaugemale. Teada on, kes maa väiksuse tõttu taludest lahkus ja mõisnikult maad rendile võttis, muutusid pärisorjadeks 1762.a. ukaasiga. Rahvaarvu suurenedes inimesed olid sunnitud rentima mõisnikelt maid.
1797.a. (?) üks Suislepa mõisa kodukooliõpetaja valmistas portree toonasest Käära peremehest. Lõuend oli tuhmunud, kuid silmitsemisel võis eraldada kahte iseloomustavat joont. esiteks - omapärane Käärikute nina - ja teiseks - juukselahk keset pead. Muinas - Eestist säilinud kombe kohaselt võis ainult vaba mees kasutada keskset juukselahku. Perekonnanimi - Kärik, Käärik, Kerick - tekkis arvatavasti selle tõttu, et Kära - Käära talundid asusid Võrtsjärve käärus. Teine variatsioon on, et Rootsi ajastu algul ja Põhjasõja puhkemiseni asus Kääral Rootsi ratsaväe garnisone. Seega oli talude piirkond kohaliku maakaitse (Omakaitse, Kaitseliit) keskus ja kujunes ühtlasi välja rahvakoosolekute kohaks.
Vanades ürikutes esineb nimi "Kära" ja "Kärik". Vanemas keeles "kära" tähendas koosolekut, nõupidamist. Muinas - Eesti parlamendi algeid Lõuna - Harjumaal kutsuti "kärajad" (Läti Henriku kroonika). Kärik tekkis umbes samal viisil nagu Lepik, Kuusik, Männik jne. (V. K. andmed Käärikute perekonna kroonikas).
Võib-olla seletab nime saamist perekonnakroonikas kirja pandud lugu Põhjasõja perioodist. Perekonnapea oli Rootsi ohvitserina langenud eestlastest koosnenud üksuse juhtimisel. Samuti oli sõjas teadmata kadunuks jäänud teise venna järeltulijate pereisa. Naabri talu hooned olid maha põlenud ja pereema hukkunud loomi päästes. Järgi olid jäänud põhitalu pereema 16 a. pojaga ja naabrite 13-aastased lapsed - poiss ja tüdruk. Taluhooned olid okupeeritud vene sõdurite poolt ja pere pidi elama ühes talli nurgas. Need 2 poisi ja tüdruk läksid ühel varahommikul kalale.
Umbes keskpäeva paiku kuulsid nad suurt kära kodukoha suunast ja nägid, et venelased lahkusid kiiruga talust. Nad sõudsid kaldale ja leidsid, et venelased olid maha jätnud hulga varustust ja isegi vardal küpsevad kalad. Noored jooksid õhinaga talli poole, et leida ema. Ema märkas neid enne ja sundis neid käeliigutustega ja hüüetega peatuma 10 sammu kaugusel. Noored märkasid, et ema nägu oli tursunud ja osaliselt kaetud tumedate laikudega. Ema siis seletas, et tema on katk (must surm) ja lapsed ei tohi temale ega tallile läheneda. Siis andis ta neile juhatuse elada võrguhütis, süüa kalu, metsmarju jne. Käskis tagasi tulla kahe nädala pärast ja tema talli ukse lähedal hüüda. Kui ta ei vasta, tall põlema süüdata. noored täitsid ema korralduse ja läksid kahe nädala möödudes talli ukse juurde, kust nägid, et ema lamas liikumatult heintel ega vastanud hüüetele. Tall põletati maha koos ema laibaga. See toimus enne sõja lõppu, s. o. enne 1721.a. Edasi näitavad kogutud andmed, et poiss abiellus naabri tüdrukuga ja suguvõsa kandus edasi Kärikute nime all. Huvitavaks kokkusattumuseks on, et selle 16-aastase poisi nimi oli kah Adam. Kärikute nime omaksvõtt võis seega tingitud olla rootslastele, vähemalt vene aja alguses, omistatud tagakiusamistele.
Eesti Riigiarhiivist avastatud andmed on mõnevõrra üllatavad. Vanad ürikud sisaldavad peamiselt meessoost isikuid, kus mitmel puhul puuduvad sünni- ja surma - aastad. Täpsemat informatsiooni pakuvad aga kirikuraamatud. Nendest selgub, et Adama järeltulijate seas on esinenud järgmised nimed: Josua von Kära, sünd. 1601; Varel von Kära, sünd. 1633; (von tähendab - Kääralt). Jaak von Kära, sünd. 1640; Kersti von Kära, Jaagu tütar, ristitud 9.10.1670.a. Noarootsi kirikus (need andmed on võetud Noarootsi toimikuist). Jälle Adam von Kära, sünd. 1690, isanime pole märgitud; Hans von Kära, Adami poeg. Arvulised andmed puuduvad; Johann Kärik, Jüri (ka Jürgeni) poeg Tarvastust, sünd. 1740. Siitpeale muutub perekonna kroonika täiuslikuks, sisaldades kõik nimed, sünniajad, abiellumise andmed jne. kuni tänapäevani.
Lõpuks mainiksin veel ühe tõestisündinud loo Anton Kääriku kogemustest. Olles EV ajal Saaremaal ühte metskonda revideerimas, kohtas ta seal parun Buxhoevdenit. Samal ajal maeti Saaremaal ühte aadli vanapiigat, nimega v. Steinberg. Buxhoevden ütles Käärikule, et Eesti Vabariik oleks pidanud sellele vanapiigale korraldama riiklikud matused, kuna see daam oli viimane otsene järeltulija ühele saarlaste suurvanemale.
A. Käärik vastas, et see asjaolu nähtavasti on eesti ajaloolastele tundmata, mille peale Buxhoevden ütles, et eesti ajaloolased ei tea palju asju vanemast ajaloost sellepärast, et aadliperekonnad ei ole neile andnud oma perekonnakroonikaid uurimiseks.
700-aastase orjapõlve ülepuhumine, arvas Buxhoevden, on sakslased vihale ajanud. Kui Vana - Eesti ajalugu ausalt uurida, siis selgub, et eestlased elasid kuni XVIII saj. alguseni vabamalt, kui talupojad muis Euroopa maades, väljaarvatud Inglismaa ja Skandinaavia. Eestlastel ei olnud mitte palju vähem vabadust, kui Vene sõjalistel piiriasukail - kasakatel Türgi ja tatari valduste läheduses. Fakt on, et päris suur osa eestlasi pärineb Rootsist. Vaba Rootsi talupoeg kolinud Eestisse pärisorjaks. Selle tõsiasja mahasalgamine eesti ajaloo uurijate poolt on tingitud Balti aadli edaspidisest käitumisest Eestis.
Kui uskuda parun Kruedeneri avastusi kuninglikust perekonnast Eestis Kära (Käära) taludes, on kaunis tõenäoline võimalus, et need järeltulijad kuulusid Käärikute sugukonda.
Dünastia alustaja oli kuningas Gustav Vaasa - üks tavaline ...lekarilda talupoeg, kelle juhtimisel rootslased vabastasid end Taani ikest nn. Kalmari Unioonist. Hiljem valiti ta kuningaks valitsusajaga 1523 - 1560.
Tõde saab avastada ainult Rootsi kuningakoja salaarhiivist ...
Käära talu pilt (tänapäevane)
