Olen vahva sõdur Sikk. Või vähemasti arvan seda. Mis sest, et ma Vene kroonus automaadiga tulistades isegi märklauale pihta ei saanud. Täna võin sellega hoobelda. Ütlen, et olin diversant, õõnestasin okupatsiooniarmee võitlusvõimet.

Tegelikult olen tänasest nende 44 reservohvitseri hulgas, keda valmistatakse Meegomäe lahingukoolis ette aasta suurimaks militaarõppuseks nimega Viru 2001. Kui oktoobris päris põm-mutamiseks läheb, on Eesti reservväelasi püssi all juba ligi 800.

HIGISTAMAAJAV AU. Au andmine ehk kulbi löömise sain selgeks juba enne tänaste õppuste algust. Siis kui loo jaoks pilti tehti. Fotograaf Pajula hüüdis, sõrm fotoka päästikul: “Viska kulpi kui Shvejk!” Viskasingi. Näpud ilusti ja ustavalt harali. Seepeale kargasid mu toimetamist pealt vaadanud kaks pärisohvitseri püsti. Hakkasid mind mudima ja õpetama.

“Üles, veel!” “Ei nüüd natukene allapoole!” “Pöial sirgeks!” “Veel!” “Pöial kokku, teine käsi vastu külge jne. Ja nii ligi kaks minutit järjest. Ohh! Viimaks saadi mu kulp õigesse kohta paika. Higi voolas. Tundsin sisemuses kaitsetahte pöörast kasvu.

“Tegelikult oled sa loll,” arvasid mõne kuu eest mehed Kadrina saunas kui kuulsid mu sõttaminekust. Neist mitut olla ka kutsutud. Paljudel õnnestus ära viilida. Mõni vana haigus meelde tuletada. Natuke simuleerida, see ju käkitegu. Kes meesterahvastest poleks siis ·vejki raamatust aegumatud simulanditarkusi ammutanud.

“Kui ma nädalaid ära olen, kes firmat juhib,” leidis üks. Teine arvutas oma pärispalga ja õppustel makstava sõjamehe palga vahe kokku. Ohkas, lubas samuti minemata jätta. Kolmas arvas, et Eesti vägi on üks kirbutsirkus, millele pole mõtet aega raisata. Neljas ei targutanud, ütles: lähen küll. Riigikaitseosakonnast öeldi, et vaid iga kolmas reservohvitser soostus sõjatarkuste õppimisega.

SUREMATUD SIMULANDINIPID. Paar nädalat hiljem olid arstliku komisjoni emandad aga naerust kõveras. Et tavaliselt olla neil nii: uksest marsivad sisse esmakordselt sõjaväkke kutsutavad noormehed. Üks ramboma moega kui teine. Aga kui hakkavad oma haigusi ette lugema... Rõõskade rambode lugudest tulevat välja, et nad on nii haiged, et peaksid juba kolm korda surnud olema.

Aga nende reservohvitseridega, kes ennast õppustele möllida lasid, olevat suisa teine lugu. Veavad end vaevaliselt uksest sisse. Kes ilmselt ülesöönud ja hingeldab kui pöörane, kes ishiasest köökas, kes veel kümne muu hädaga. Aga ise muudkui kilkavad, kui väga nad väkke tahavad. Alates maa- ja vallavanematest, lõpetades ärimeeste ja kirjatsuradega.

Nüüd on valik tehtud. Viimane uni koduvoodis... Näen unes, et mees läheb sõtta. Naine nutab. Mees tuleb sõjast, naine naerab. Naine küsima: “Kuidas sõjas läks?” Mees vastab: “Teiseks jäime...”

Tänasest aga magage rahus, kodanikud tsivilistid. Teie und valvatakse!

RAKVERE – JÕHVI – MEEGOMÄE Kordusõppuste esimese päeva jooksul sai osalistele selgeks militaarmõiste KVM ehk kaitseväeline molutamine.

Alustuseks veeti kordusõppuslased Rakverest Jõhvi.

Sel varustati mehed kolmekümne kolme ühiku varustusega. Igaüks sai näiteks labakindad ja jalakuivatusrätiku, rääkimata laigulisest vormist ja katelokist. Sokid on paksud ja pikkade säärtega. Taskurätikud (2 tükki) on paarituvate hobuste pildiga.

Seejärel viidi mehed koos õppejõudude ja varustusega Viru pataljonist kahesaja kilomeetri kaugusele Meegomäele. Miks poleks kõike saanud Virus kasutada, kus selleks ka valmis oldi?

Aga vahval sõduril ei sobi küsida, miks? Vahva sõdur allub küsimata ja arutab üsna vaikselt koos kaaslastega, et tõenaoliselt oli see meeste ja masinate ühest Eesti otsast teise vedamine üks suur militaarkavalus. Näe vaenlane otsib vahvaid sõdureid Ida-Virust ja ei aimagi, et nad on hoopis Lõuna-Eestisse kuulsasse Meegomäe lahingukooli viidud.

LIHTSAM OLEKS LEIDA KOPTER ÕLLEOSTUKS KUI INTERNET. Keegi meestest küsib, kas saaks arvutit ja internetti. Ega tulevane reservohvitser ei tohi ju pisukese kordusõppe pärast muust ilmast eemale jääda. Loomulikult peab ta saama oma e-mailid läbi lugeda. Aga selgub, et tõenaoliselt oleks lihtsam paluda Otepääl õlle järel käimiseks helikopterit, kui lahingukoolist internetiühendusega arvutit. Tiiger Meegomäel veel ei hüppa.

Sügava mulje jätab voodiriietuse hankimine. Rühm marsib lao juurde. Esimesed taaruvad kaamelitena kasarmusse tagasi, igaühel teki- ja linahunnik seljas. Ülejäänuist igaüks toob kohale kaks riidepuud.

Juba pärastlõunal saame teada kuidas määrustikujärgselt voodit üles teha. Kuidas paigaldada madratsile aluslina, kuidas asetada linanurgad ümbrikuna kokku. Jääb vaid saladuseks kas määrustikujärgne voodi tegemine NATO standarditele vastab.

Edasi kulgeb kõik taas kui kuulsas vene muinasjutus, kus tuli minna ei tea kuhu ja teha ei tea mida. Ja nii kümme korda järjest. Mitmed kordusõppuslastest vahvad sõjamehed ei mäleta uinudes, millal küll nad varem ühe päeva jooksul nii palju mittemidagi teha suutsid.

MUUSIKA MEENUTAB SUURT OKTOOBRIT. Õhtul hakkab üle lahingukooli õue kõlareist tümpsuma patriootiline marsimuusika. Hästi valjusti. Tõenäoliselt peaks see mu kaitsetahet positiivses suunas mõjutama. Aga ei mõju, no tee või tina. Meenutab hoopis Suure Oktoobri eiteamitmendat sünnipäeva.

Teisipäeva hommikul kell kuus lahvatanud õpetamislaine raputas mõiste KVM hoobilt meeltest välja. Kümne tunni loengutega päev teeb ka ülikoolidele silmad ette. 30 lehekülge konspekti ainuüksi hommikupoolikuga.

Ja mis peamine: kunagisest TRÜ venekeelsest militaarõppest on meeles “krivoshiposhatunnõi mehhanizm.” Kuigi ma pole veel aru saanud, mis see tähendab, kõlab mõiste igatahes võimsalt. Nüüd on aga lust kuulata emakeelseid sõjandustermineid ja arusaadavat juttu.

• lipnik Mart Laar

• leitnant Tõnis Lukas

• leitnant Aimar Altosaar

• leitnant Mart Nutt

• leitnant Vootele Hansen

• leitnant Toomas Peek

• leitnant Kuno Peek

• leitnant Jaanus Pikani

• leitnant Vallo Toomet

• lipnik Aavo Kokk

• nooremleitnant Indrek Tarand

• kapten Kaido Pihlakas

• lipnik Andrei Hvostov

MEEGOMÄE
Üks püksirihma punnitav eesti vats ajab teist taga, kui kordusõppurite parv koos bussoolidega metsa marsib. Tegelikult õpivad turdid mehed hoopis miine pilduma.

Huvitav, et olen oma senise elu suutnud ära elada bussooli tundmata. Kui pole kompassi meenutavat bussooli, ei saa sihtmärkide kaugusi, kõrgusi ja nurkasid mõõta. Ja miinid jäävad vaenlase pihta pildumata.

Miini pildumine on imelihtne. Enne paugu tegemist on vaja vaid tunda asimuuti, polaarkoordinaate, määrata tuhandikke, teada peast valemeid. Ja lisada kõigile tulemustele parandusi või ümberarvutusi.

SÜSTEEMIDE SEGADIK. Korraga on käigus nii eesti, vene, soome, ameerika kui rootsi riistad. Üks neist kasutab üht, teine teist süsteemi. Seepärast enne arvutamist pilk riista päritolule. Muidu näiteks juhtub nii, et arvutad kaugust hobujõududes.

Mitu tuhandikku? Kasuta tigusüsteemi! Marsi asimuudi jargi... Selliste lausetega täituvad Meegomäe äärsed metsad.

Õppuste Viru 2001 käigus saavad reservohvitserideks ihkajad selgeks nii miinipildumise kui hulga jalaväetarkusi, et oktoobris rühmi ja jagusid juhtides juba uusi reservväelasi koolitada. Aga vaid iga kolmas kutsutu on nõus reservohvitseride kordusõppustele minema. Nii teavad kordusõppuslasi väkke möllinud ohvitserid. Paljud ülipatriootilised mehed teevad küll suuga suure väe aga siis kui kuulevad, et peavad kaks nädalat vormis veetma, kaovad kui tina tuhka.

Tänased kursuslased, kelle hulgas on arvukalt tippspetsialiste ja firmajuhte, kaotavad isamaad teenides vähemasti 100 000 krooni. Umbes nii suur on õppuste tõttu saamata jääva palga kogunumber. Õppuste ajal saab õppija ju mitte oma töökoha, vaid kaitseväe palka vastavalt kaitseväe ametikohale ja auastmele. Sellest siis ka sadadesse tuhandetesse kroonidesse ulatuvad palgakaotused riigikaitse hüvanguks.

TASKUS TUIAB TUUL. Aga kauaks jätkub patriotismi, kui taskus tuiab tuul? Nimeta või praegusi kordusõppuslasi kaitseväe sponsoriteks. Riigikaitse-osakondade töötajad igatahes hoiatavad: reservistide palgakaotus kaitsetahet ei tõsta. Seadusemuutus, mis jättis reservistid ilma oma töökoha palgast, ei pruugi riigile kaugemas plaanis kasuks tulla.

Jalad matsuvad asfaldil. Kellelgi läheb aga keel sõlme ja ta raporteerib veeblile: seltsimees seersant!

Puhvetiletil on karp kirjaga: sõduri hüvanguks. Nägus müüja selgitab, et hästiteenivate reservohviteride kõrval õpivad Meegomäel ka sõdurid. Mõnel neist pole isegi hambaharja ostmise raha. Siis aitabki see kast, et poisid saaks hambad pestud ja habeme aetud. Iga päev saab kasulik ja juba paar kilo kaaluv kast rahalist täiendust.

MEEGOMÄE ”Kurat, Eesti hümn pole diskohitt, mida tuleb igal õhtul nii hirmsasti vägistada,” käratab miinipildurist reservohvitser ja saadab koni suure kaarega prügikasti poole.

Ümberringi tossav kaitsevärvi kursuslaste summ pobiseb samal teemal.

Pingerikkaist ja tasemel ballistika-, topogeodeesia ja tulejuhtimise loengutest enam annab viimastel päevadel kõneainet Eesti hümn. Meegomäel laulab kaitseväelane igal õhtul rivis peale loendust Eesti hümni. See peab tõenäoliselt tõstma patriotismi ja isamaa-armastust. Patriotismist ja isamaaarmastusest ning vabal tahtel väkke tulnud reservohvitseridele oli esimene kohtumine militaarselt töödeldud hümniga aga ehmatav.

PÜHA LAUL KUI SÕJALOITS. Eesti hümn kõlab koolis allohvitseriõpet saavate ajateenijate a capella esituses huvitavalt. Selle alatihti teisenevas viisis on variante räpist, pioneeride pidulikust deklamatsioonist ja zuulude rituaalsetest loitsudest. Näis nagu oleks antud korraldus: ükskõik kui valesti, peaasi et kõvasti. Tõenäoliselt pööraks austet helilooja Pacius oma meloodiat mehises sõduriversioonis kuuldes mitu korda hauas ringi.

Paljudele reservohvitseridele oli sellise hümni kuulmine nii ehmatav, et laulmiseks juba avanenud suud kukkusid kinni. Seejärel ignoreerisid nad hümni laulmist. Lihtsalt seisti, suud kinni. Veider ja häbi oli südamesseminevaid sõnu viisitult lõuata. Reservistid vaikisid, ajateenijad täitsid aga vastuvaidlematult laulukäsku.

Laulu ajal vaikinud reservohvitseride mõtted ja teod likusid ent selles suunas, et kinkida lahingukoolile hümniga plaat. Siis saaks plaadil hästi esitatud laulu järgi ka oma häälekesi seada. Juba algasid Virumaal hümni-plaadi otsingud, et see Võrumaale tuua...

NOODIÕPETUS AU SISSE. Kaitseväes mõistetakse: iga tarkust peab õpetama oma eriala spetsialist. Paraku pole kohustusliku hümnilaulmisega väkke ametisse võetud muusikaõpetajat. Kui koorile annab dirigent kõigepealt hääle ja siis dirigeerib laulu ühtlaseks, siis väes kõlab vaid käsklus valvel! Näib nagu polekski kenasti ja viisi pidades laulmine kunst, mida õpitakse aastaid. Samuti kui püssilaskmist. Kaitseväe sisemäärustik, mis mõnes kohas kubiseb detailidest, on hümni vaeslapse ossa jätnud. Mainib vaid: lauldakse.

Tea, kas oli pisikesest kuid aina enam kõlavast reservohvitseride kriitikast abi. Või hakkas Eesti hümn oma igaõhtustel militaartöötlustel tõesti kaotama absoluutselt igasugust sarnasust algmaterjaliga. Igatahes ühel õhtul oli äkki hümniplaat lahingukoolis olemas. Seda polnudki vaja Virust Võrusse kingiks tuua. Leiti kohapealt ja pandi mängima. Varem kõvasti ja valesti laulnud meestesumm jorises nüüd orkesti ja koori järgi vaikselt ja üsnagi õigesti.

Aga oh häda! Ülemuse arvates lauldi siiski liiga vaikselt. Esitus läks kordamisele. Aga plaadilt tippesituses kõlanud meloodia oli siiski jätnud oma jälje. Nii ilusat laulu polnud me kõrvad varem Meegomäel kuulnud. Avanesid ka seni kinni seisnud suud. See kõik kõlas peaaegu nii, nagu Eesti hümn.

• ... loenduse läbiviija annab käskluse:”Kompanii, Eesti Vabariigi hümni laulmiseks - valvel !” ja seejärel lauldakse hümni. Hümni lõppedes annab loenduse läbiviija käskluse: ”Vabalt! Rühmad rühmavanemate käsutusse!”

a capella esituses huvitavalt. Selle alatihti teisenevas viisis on variante räpist, pioneeride pidulikust deklamatsioonist ja zuulude rituaalseist loitsudest” – EPL 13. august, Eesti hümni kohustuslikust laulmisest õhtusel rivistusel.

Hümni teemal peatus Meegomäel reserviohvitseridele riigikaitse strateegiast ja taktikast loengut pidanud kindral Ants Laaneots.

Laaneots äkitselt keset loengut sõdur Sikule: Aga hümni peaks õhtusel rivistusel ikkagi laulma!

Sõdur: Loomulikult härra kindral, aga ma pidasin silmas, et iga asja tuleks ka spetsialistide abil harjutada, et see kenasti välja kukuks.

Laaneots: sügavamõtteline paus ja vaevumärgatav noogutus.

MEEGOMÄE Eesti Päevalehes kaks nädalat ilmunud sõduri päevik tõi peaminister Mart Laari Meegomäe lahingukooli, kus ta lubas õppeasutuse kiirelt avaliku internetipunktiga varustada ja eesti sõduritoidu programmi algatada.

Miinipildurite patarei on tahvlil lahti rullinud hiilgava kaitselahingu plaani kui paotub uks. Sisse astub Laar kaaskonnaga.

Laar: Tere, me loeme suure huviga vahva sõduri päevikuid ja tulime vaatama kuidas reserv-ohvitseridest miinipildurid elavad... (Paraku unustab reservohvitser lipnik Laar, et määrustiku järgselt tuleb sisenemiseks kõigepealt luba küsida.)

Klass: Me loeksime neid lugusid ka, aga kooli sõdurikodus on saja mehe peale iga lehte vaid üks eksemplar, needki kaovad enne kui järjekord sinuni jõuab.... (Natuke piinlik vaikusehetk. Maavanem Mait Klaassen kohendab end. Ta on väidetevasti esimene Võru maavanem, kes Võrumaa lahingukooli satub.) Aga üldiselt, härra peaminister, on nii, et kui riik kaitseväele raha juurde annaks, teeksime suurepärase sõja. (Reservohvitserid olid just teada saanud, et raha puudumise tõttu ei saa Eesti sõdur teenistuse jooksul kordagi tanki-tõrjegranaadiheitjast tulistada.)

Laar: Kaitseväel on head miinipilduja simulaatorid, kas te nendega harjutasite?

Klass: Harjutasime küll, aga õhk sai peale kolmandat pauku balloonist otsa ja simuleerimine oli läbi.

Laar: (natuke kimbatuses, küsib üldiselt, et kuidas on.)

Klass: Olime kuulnud, et siin saab kõvasti napsitada ja plikasid, aga ei tuhkagi. Kogu aeg kulub õppetööks. Ja õppejõud on tasemel. Tegelikult tulime siia ikka eelarvamusega.

Laar: Minagi tulin omal ajal ohvitseride kursustele eelarvamusega. Tegelikult on olukord ikka palju parem. Muljetavaldav tase. Ja süüa saab hästi.

Klass: Jaa, 5000 kilokalorit iga päev 60 krooni eest. Aga võiks mõelda, et Eesti sõdur võiks süüa Eesti jäätist, mitte Läti oma.

Laar: Me omal ajal protestisime Saksa jogurtite vastu, meil omal ju jogurtitööstus olemas. Üritasin isegi dispuuti, et Eesti kaitsevägi peaks tarbima eesti toiduaineid. Oleks aeg see asi taas üles võtta.

Klass: Millal võivad reservohvitserid loota, et nad saavad kaitseväes oleku eest oma keskmist palka? Iga mees kaotab siin teenides tuhandeid kroone.

Laar: (liigutus rahakotiga tasku suunas) Kuni riik jõukamaks saab üritame inimeste patriotismi peal mängida. Aga õiglane oleks loomulikult riigi teenimise pärast palgas mitte kaotada.

Klass: Kas peate normaalseks, et kool, mis peab kasvatama haritud allohvitsere on ilma avaliku internetipunktita, nii et kaitseväelased ei saa maailmas toimuvaga kursis olla ega elektronposti saata? (Delikaatsete inimestena jätavad miinipildurid ütlemata, et internetti asendab Meegomäel nürivõitu pinballi mäng terminaator, kus vaja kellegi ajud sodiks taguda. Samuti jääb mainimata hiljutine AK uudis, et Tallinna narkomaanidel on juba oma internetipunkt olemas.)

Laar: See on ebanormaalne ja maavanem sai just ülesande probleem lahendada. (Klaassen ütleb vaikselt, et kuulis tiigrihüppeta sõjakoolist alles hiljaaegu.) Mehed, avaldan teile Eesti Vabariigi nimel tänu, et vabatahtlikena kaitseväkke ohvitserideks tulite. (Meeliülendav hetk. Enamikule õppureist on see esimene kord kui neid Eesti riigi nimel tänatakse.)

Õhtul kui peaminister on lahkunud, vaatavad miinipildurid menüüd ja püüavad ära arvata, kas varsti on jälle hommikusöögiks piima-klimbisupp. Viimase mõju kaitsetahte tõusule on muljetavaldav.