Märkmeid reservväelaste õppekogunemiselt Viru 2001
6. - 19. augustil toimus Meegomäe Lahingukoolis Viru ÜJP ohvitseride juhendamisel nõukogudeaegsete reservohvitseride ümberõpe. 1. - 14. oktoobril toimus õppuste teine etapp Viru ÜJP-s ja Viivikonna karjääris. II etapi esimesel nädalal kogunesid reservohvitserid ja -allohvitserid. Õppe-eesmärkidel olid peaaegu kõik ohvitserid ja allohvitserid dubleeritud - ühe koha peal oli kaks reservisti. Õppekogunemise teise nädala jooksul viisid reservohvitserid ja -allohvitserid pataljoni instruktorite juhendamisel läbi reservjalaväekompanii reakoosseisu täiendväljaõppe ning taktikalised õppused. Järgnevalt toimunust rühmaülema pilgu läbi. Taustaks: jalaväekompanii koosneb neljast rühmast, iga rühm omakorda neljast jaost.
Esmaspäev, 1. oktoober
Väljasõit Jõgevalt kell 7.00. Osa allohvitsere on bussis väga lärmakad ja eelmise õhtu pidutsemisest ähmased. Kuidas laabub koostöö nendega ja millised on siis veel sõdurid? Saabume Jõhvi veidi enne üheksat. Saame oma augustis seljakotti pakitud varustuse kätte ja varsti tuleb esimene väljasõit ltn Rostini juhatusel Viivikonna karjääri tulevasse paiknemispiirkonda. Enne anname Rostinile ära oma kodused tööd: rännakkäsu ja õppetunni plaani. Paari päeva pärast saame need märkustega tagasi.
Auto on Šveitsi humanitaarabi - parempoolse rooliga "Saurer". Tee viib Kurtna järvede suunas ja seejärel üle soo karjääri. Autojuht on noor ajateenija - raske jalaga. Esimene sõit karjääri osutub kõige kiiremaks - 50 minutit 27 km-le - edaspidi kulub tublisti üle tunni (kuni 1t 35 min). Oleme kuuekesi kastis ja lendleme koos pinkidega poolel teel lae alla. Aga muidu on auto äge - väga hea läbivusega.
Ei kujutanud ette, milline üks Eestimaa karjäär välja näeb. Kui kõrguste vahed suuremad oleks, siis oleks nagu päris mägedes. Betoneeritud karjääriteed asuvad sügaval järsakutes, nende vahelised kergelt lainelised rekultiveeritud alad (nn "vahed") on kaetud erinevas vanuses männinoorendikega. Esimeses vahes (põhja poolt lugedes) asubki meie tulevane laager. Saame kompanii paiknemise skeemi. Asume ettevalmistatud telgikohti läbi käima. Ka rajad on olemas. Minu 2. rühma ala paikneb laagri lõpus kahel pool teed. Telgid paiknevad üksteisest väidetavalt umbes 50 m kaugusel ja nendevaheline liiklus peaks toimuma mööda kindlaksmääratud radu. Hiljem tuvastame ka märksa lühemaid vahemaid. Otseteed pole siiski enamusel juhtudel võimalikud, sest meie rühma telkide ümber on paras männipadrik. Üldiselt on telgipaigad mõnusad, väljaarvatud rühma juhtkonna telgi asikoht - selle ümber on ohjeldamatult erinevas küpsus- ja mädanemisastmes mingeid pruune ja valgeid kobaras kasvavaid seeni. Järgmisel nädalal saabki telgiplatsil meie pidevaks saatjaks lambasõnnikut meenutav hais.
Kõht läheb tüjaks - saime ju süüa kodus enne kella kuut hommikul. Külm on ka - veel ei teadnud me, et karjääris lõõtsub tuul ka tuulevaiksetel päevadel ning ei pannud midagi sooja selga. Järgmistel päevadel on kõigil soojad kampsunid all. Toiduauto jääb aga hiljaks - ei leia õiget kohta üles. Pärast lõunat käime oma rühma platsid veelkord läbi ja joonistame endale oma skeemi. Koju (väeossa) jõuame pimedas. Nii jätkub see terve nädala - lõuna metsas ja pimedaks koju. Järgneb rännakkäsu ettevalmistamine.
Teisipäev, 2. oktoober
Äratus kell 6.00. Hommikuvõimlemine - jookseme piki teed 0,5 km Kose risti poole, teeme tee servas veidi aega harjutusi, seejärel tagasi. Hommikune korrastus. Allohvitseride näitel õpetatakse meile hommikuse ülevaatuse läbiviimist, eeldades, et järgmistel kordadel teeme seda juba meie. Õnneks tegelevad sellega kompaniivanemad. Hommikusöök. Anname ära kodused tööd: kaitsekäsu ja rünnakukäsu.
Taas viib "Saurer" meid karjääri poole, sedapuhku n-ltn Kaevu juhtimisel. Hakkame ette valmistama lahingukäsku õppuste kulminatsiooniks - lahinglaskmisteks. Pikapeale selgub kontekstist, et see tähendab järgmist: terve kompanii saab hunniku lahingpadruneid, heidab ühele joonele kaevikutesse pikali ja tulistab nii statsionaarseid kui ka tõusvaid märklaudu kompanii- ja rühmaülemate targal juhtimisel.
Peatume kompanii ootepositsioonil kolmandas vahes, liigume alla järsakusse neljandale karjääriteele ja tõuseme sealt üles neljandasse vahesse. Selle serva mööda lähebki ettevalmistatud madalkaevikute rida. Postikesed tähistavad rühmade ja jagude piire - kõik on juba paika pandud. Peale orientiiride. Kui saame käsu hakata joonistama tulekaarte, siis peame seda tegema umbes. Orientiirid paigaldatakse alles paari päeva pärast. Tegelikult on Viivikonna karjääri ala sõjamängudeks ideaalne koht, aga maastik on ilma orientiirideta - kõik on ühtlaselt laineline. Seepärast pannakse "lahingute" ajaks püsti 3-meetrised teibad valgete lippudega, mida siis orientiiridena kasutama peame.
Seejärel läheme maastikuluurele. Tuleb leida teed oma rühma jagude liikumiseks rühma ootepositsioonilt jagude positsioonidele ja see kõik skeemil ning tekstis ära kirjeldada, et jaoülemad (allohvitserid) saaksid paari päeva pärast neid kasutades aru, kust oma mehi üle järsaku juhtida. Kas polnuks targem meid juba allohvitseridega kokku viia ja lasta see maastikuluure koos läbi viia? Õhtul toimubki kasarmu pikas koridoris kentsakas rivistus, kus näidatakse ohvitseridele (s.t. meile) allohvitsere (meie jaoülemaid). Pärast siirdub siiski igaüks oma tubadesse ja oodatud koostööd ei järgne.
Lõuna metsas. Pärast lõunat koostame lahingukäsku. Õhtune tegevus väeosas ongi (nagu ka järgnevatel õhtutel) lahingukäskude vormistamine arvutil. Kuna meil on 9 mehe kohta (5 lahingpaari peale) kaks arvutit, venib osadel töö öötundidesse, milleks ka luba antakse.
Kolmapäev, 3. oktoober
Tavapärane hommik. Sõit karjääri. Täna ja järgnevatel päevadel juhib meid ltn Ets. Alustame vastupealetungi planeerimist. Enne oleks pidanud küll kaks kaitselahingut läbi võtma, aga millegipärast on see just nii. Saame esmakordselt vihje, et veedame järgmisel nädalal ühe öö lageda taeva all. Pealetungile peame liikuma esmalt üsna avalikult üle lageda ala neljandas vahes neljanda teeni, seejärel ületame järsaku neljanda karjääriteega ning tõuseme juba varjatult kolmanda vahe servale. Siit peaks järgnema rünnak umbes 600 m kaugusel vahe teises servas kindlustunud vaenlase positsioonidele (milline vaenlane küll kindlustub järsaku ees, mitte selle taga …). Teeme lahingutandrile (ehk nagu minu paarimees Jaanus seda nimetab - "театр военных действий") ringi peale. Kahetsusega hääles märgib Ets, et teise rühma (s.o. minu rühma) rünnak kulgeb kõige raskemates tingimustes - läbi metsa. Keegi ei tohi ära eksida ja jaod peavad õigel ajal ühele joonele - rünnaku lähtealusele - jõudma. See pidi ka päris sõjaväega raske olema, mis siis veel reservväelastest oodata.
Pärast lõunat kõnnime kogu maa uuesti läbi ja püüame välja mõelda liikumisteed oma jagudele. Skitseerime ka mingi plaani, mis hiljem jääb aga ümber joonistamata. Peaasi, et jaoülemad Sussaaninid poleks!
Õhtu kulub järjekordselt arvuti taga lahingukäsku ette valmistades. Hommikul ütleb Ets, et meie käsk on hea küll. Teised ei jõudnudki veel valmis.
Neljapäev, 4. oktoober
Tavapärane hommik. Sõit karjääri. Seekord siis kaks kaitselahingut. Nüüd saame aru ka järgmise nädala taktikalise õppuse "joonisest": kõigepealt asume kaitsele kolmanda vahe tagumises servas neljanda tee joonel, peame maha kaitselahingu ja seejärel taandume üle neljanda tee neljanda vahe keskel asuvatele varupositsioonidele. Seal öööbime lageda taeva all, peame hommikul veel ühe kaitselahingu, mille peale vastane taandub kiirelt. Mõne aja pärast algab meie pealetung, mis lõpeb vastase väljatõrjumisega kolmanda tee joonelt. Täna peame paika panema mõlemal kaitsejoonel oma jagude positsioonid ja koostama tulekaardid ning lahingukäsud. Meie rühma kaitseliin kulgeb samas metsas, kus hiljem tuleb pealetungi pidada. Otsime künkaveerul positsioone oma laskuritele - no mida sa kaevud, kui väljavaade üle metsanoorendiku on ainult püsti seistes! Kõige lagedamale paigutame oma relvajao, ülejäänud, ka juurdeantud tankitõrjejagu, peavad tegutsema paksus metsas. Üks jagu võetakse meilt üldse ära - kompanii lahingjulgestusse vahe teise serva, pealegi 1. rühma positsioonide ette. Otsustame ära anda esimese jao, oli ju seal jaoülemaks üks bussis "silmapaistnud" allohvitseridest. Hiljem selgub esimese mulje petlikkus.
Lõunaks saame oma tulekaardi ja osa lahingukäsustki paberile. Pärast lõunat asume kaardistama varupositsioone. Ka siin tuleb üks jagu anda kompanii seljatagust kaitsma, kuid kästakse neile positsioonid otsida. Vahelduse mõttes otsustame anda teise jao. Alles õppuse käigus selgub, et see pidi olema sama jagu, kes oli lahingjulgestuses, ja positsioonidki olid neile kompanii poolt valmis vaadatud (muide, samad, mis meie pakkusime).
Õhtu läheneb, juba hämaras asume koduteele, et veel kahe lahingukäsuga arvuti taga rinda pista. Ühe saame valmis, teine jääb reedeks.
Reede, 5. oktoober
Hommikuvõimlemine on minu läbi viia. Tavapärane ring. Kaaslased on ootamatult üllatunud, kui lõpus annan osaliselt määrustikuvälise käsu: "Tänan osalemast! Rivitult!" Seekord sõidame karjääri vaid pooleks päevaks. Lõpuks ometi on lahinglaskmiste alal lipud (s.t. orientiirid) püsti ja me saame oma tulekaardid lõpuni joonistada. Lõunat sööme esmakordselt pataljonis. See osutub veel võimsamaks kui meile metsa toodud lõunad. Samas peab märkima, et hommiku- ja õhtusöögid pataljonis jäid alla Meegomäe lahingukoolis pakutule.
Peale lõunat läheme simulaatoriga laskma. See kujutab endast alla 10 m pikkuses ruumis olevat lasketiiru, kus on arvutiga ühendatud laserkiirega tulistavad automaadid ja märklaud, mis pidavat vastama 100 m kaugusel asuvale normaalsele märklauale. No minu jaoks on igatahes väike märklaud lähedal paremini näha kui suur kaugel ja nii ma lasingi oma õppuste aja parimad tulemused - 83 p 100-st, jäädes nii oma meeste hulgas auhinnalisele kolmandale kohale. Auhinnaks on veebel Habirovi mehine käepigistus.
Õhtul on koos pataljoni ohvitseridega saun. Õlut ei lubata juua. Pärast sauna on ikkagi õhtune rivistus ja hümni laulmine.
Laupäev, 6. oktoober
Hommikuvõimlemise asemel on patjade ja tekkide kloppimine. Päeva esimene pool kulub tundide ettevalmistamiseks ja tunniplaanide kaitsmiseks valvsa n-ltn Kaevu pilgu all. Minul tuleb reservsõduritele läbi viia riviõppus ja üksikvõitleja maskeerimine. Õhtupoolikul tegeleme veel poolikute lahingukäskudega. Jääb aega ka ajalehti lugeda. Tõepoolest, seniajani sai suuremalt jaolt vaid pealkirju loetud. Päev on kuidagi harjumatult hõre. Mitte et oleks molutamist, aga pole ka kuhugi kiiret.
Pühapäev, 7. oktoober
Äratus pool tundi hiljem. Ja jälle karjääri poole teele. Sedapuhku on see marsruudiluure läbi Sillamäe, sest tervet kompaniid paarikümne raske "Saureriga" läbi soo vist pole mõtete vedada. Aga ringi tee on ka 47 km pikk. Kohale jõuame siiski 50 minutiga, sest oleme seekord väikese maastikumasina "Iltisega". Kuidas küll õnnestub 70 minutiga kolonnil kohale jõuda? Vaatame veelkord üle oma laagriplatsid, paneme värsked sildid välja ja lõunaks oleme pataljonis tagasi.
Õhtupoolikul tegeleme ettevalmistustega reakoosseisu saabumiseks. Kel vaja, teeb veel lahingukäske. Enamus sorteerib oma varustust ja pakib seljakotte. Homme tõstetakse meid vooditest välja ja me peame koos rühmaga võimla põrandal magama. See tähendab, et ka oma isiklikud asjad tuleb homme hommikul ära anda. Tegelikult viime need ibn Laili autosse.
Kaadrikoosseis sahmib siia-sinna. Meil on suhteliselt rahulik olemine
Õhtul kutsun kokku oma allohvitserid, et nendega tundide läbiviimist harjutada. Esimene kogemus käsu täpsusest. Kui ütlen paarile allohvitserile, et tulge sel kellaajal sinna, aga ei lisa, et kõigile allohvitseridele seda edasi öelda, siis tulevadkli ainult need, kellele sai öeldud. Teised teavad küll, et kutsuti, aga ei tule. Edaspidi olen targem.
Esmaspäev, 8. oktoober
Äratus kell 6.00. Hommikuvõimlemist pole, selle asemel teeme oma toa tühjaks. Pärast hommikusööki algab ohvitseridel KVM (Kaitseväeline molutamine - R. Siku termin suvisest "Päevalehest"). Esmakordselt. Jälgime, kuidas saabuvad kolm bussitäit reakoosseisu. Kümne minuti pärast saadetakse üks väsinud mees tagasi. Läheb üle riviplatsi, mis kipub talle kitsaks jääma, ja teeb laia kaarega suitsu.
Tunni - pooleteise pärast pudeneb esimene kümnene punt rõivastatud ja relvastatud sõdureid riviplatsile. Allohvitserid hakkavad nende varustust kontrollima, õpetavad, kuidas seljakotti pakkida. Kui ohvitserid ja allohvitserid said Eesti Kaitseväe standardse varustuse, siis reakoosseisu kogu varustus on Rootsi humanitaarabi. Selgub, et rakmed (tagurpidi rinnahoidja moodi asjandus, mille küljes ripuvad taskud lahingumoona ja muu pudi-padi jaoks) on nii erilised, et nende tükkidest kokkupanek on nagu Lego klotsidega ehitamine - võimalusi on mitmeid.
Ohvitseridel hakkab igav ja nii nad kõnnivadki aeg - ajalt tähtsa näoga üle platsi ja vaatavad teiste askeldamisi. Niiviisi kohtab ka mõningaid tuttavaid. Selgub, et suur osa on teeninud omal ajal piirivalves ning ei tea jalaväest midagi. Teiste hulgas on ka selliseid, kes hoiavad automaati esimest korda käes. Rääkimata eksootilistest granaadiheitjatest. Jaa, omal ajal sai Klaipeda laagris igasugu relvadega lasta, mida tänases Eesti Kaitseväes vaid piltidel nähtud …
Aga kes see mees küll oli, kes jagas ameteid reakoosseisule? Kui alla 1.70 pikkune mees tarib lisaks standartvarustusele koos kotiga pea 20 kg kaaluvat granaadiheitjat "Carl Gustav", kahemeetrised tugevad mehed aga jalutavad vaid automaadiga, siis on küll midagi viltu …
Aeg voolab ja peagi jõuab kätte hetk X - kell 15.00 peavad formeerijad kompanii reakoosseisu üles rivistama ja kompaniiülemale (ja seega ka rühmaülematele) üle andma, et kell 16.10 saaks alustada õppetööga. Paraku ilmnevad siin esmakordselt edaspidi tavaliseks saavad logistilised apsud - suurte inimmasside liigutamine nõuab aega. Käigu pealt tehakse tunniplaani ringi ja riviõppeks jääb vaid 35 minutit.
Jaoülemad rivistavad rühma üles ja mina pean alustama nendega esimest õppust. Räägin rivimäärustiku põhjal. Hiljem selgub, et määrustikus on pilt ja jutt vastuolus. Mina vaatasin pilti ja nii rivistubki rühm valepidi kolonni. Õnneks kulgeb õppus muus osas enamvähem: mina seletan, osa jaoülemaid näitab ette ja osa viib jagudega harjutusi läbi. Õppuse lõppedes leian, et jaoülemad on asjatundjad ja sõbralikud - õpetavad vaikselt ka mind, kui vaja.
Järgneb Jaanuse õppus lahingvarustuse paigutamise kohta. Need õnnetud rakmed - Jaanus seletab enda omade järgi, kuidas peab, pärast aga maadlevad kõik koos humanitaarabirakmetega.
Järgneb kaks lühikest (a´ 20 minutit) tundi kompaniiülematelt ja ongi käes aeg õhtusöögiks. Pärast õhtusööki toimub reakoosseisule relvaõpe ning veel hiljem rännakkäsu andmine, mis sedapuhku antakse tervele rühmale, et kõik teaksid, kuhu me lähme. Kui paari päeva karjääris ühe jao mehed minu käest küsivad, mis maakonnas me oleme, saan aru, et lahingukäsk ei langenud viljakale pinnasele …
Õhtusel rivistusel, mis on tavapärasest märksa hiljem, juba lausa ajateenijate öörahu ajal, määratakse mind suures spordisaalis vastutajaks. Õnneks on kõik nii väsinud, et kui kell 00.00 tule ära lasen, jääb kõik vaikseks.
Teisipäev, 9. oktoober
Äratus on määratud kella 4.30-ks. Tõusen varem ja käin pesemas ära. Hiljem on raske löögile päääseda. Ka vetsud ei taha kõike pakutavat vastu võtta. Poole kuueks on isikkoosseis autodel ja spordisaal tühi, vaid kümmekond tühja karastusjoogi pudelit vedeleb nurgas. Rännak algab autode tossus ja hommikuses pimeduses.
Tee peal valgeneb. Juba peaaegu kohal, eksib kolonni teejuht n-ltn Roosnurm ja põrutab õigest teeotsast mööda. Õnneks vaid sadakond meetrit. Kohale jõuame 20 minutilise hilinemisega. Parkla asub teise karjääritee järsakus. Kiiresti jalastutakse, võetakse seljakotid selga ja marsitakse üles esimesse vahesse oma laagripaika.
Jaoülemate ja rühmavanemate tõhusal juhtimisel algab telkide ülespanek, mis takerdub nööri puudumise taha. Selgub, et seda jagama pidanud kompaniivanemad on hommikusöögile läinud. Tuleb meilgi jätta telgid poolde vinna ja sööklasse kõmpida. Kiiver, rakmed ja kogu relvastus peab kogu aeg seljas olema. Ohvitseridel ripub lisaks kaelas planšett ja binokkel. Vaid sööklas lubatakse kiiver peast võtta. Kuskile kätte tuleb mahutada veel katelokk koos söögiga. Sellise mustlase jõulupuuna tuleb puude - põõsaste vahel manööverdada end madala püstijalalaua äärde ja samas asendis ka söönuks saada. Muide, et katelokke mitte määrida, pannakse nende sisse kilekotid, mille sisse siis omakorda söök. Kuivtoiduaineid - leiba, küpsiseid - pannakse ka käevangus rippuvasse kiivrisse. Kui paar päeva hiljem mõni mees asetab kiivrisse avatud sprotikarbi (arvates, et see on sprotipasteet), tuleb tal pärast õlise kiivriga ringi käia …
Peale hommikusööki paneme kähku telgid üles ja juba ongi aeg suunduda harjutusalale esimesse õppetundi. Minul tuleb seekord läbi viia üksikvõitleja maskeerimise õppetund. Läheb päris kenasti. Järgneb Jaanuse tund liikumisviisidest. Jaoülemad näiatvad ette: hiilimine, jooksmine … Ja siis roomamine. Jaanus seisab kõrval, astub siis mõne sammu edasi ja julgustab jaoülemaid: "Ainult paar meetrit veel!" Ja astub ise veel kaks sammu edasi… Tundi jälgiv n-ltn Kaevu pöörab ringi ja suundub põõsastesse naerma. Reakoosseis hoiab vaevu muigeid tagasi. Jaanus saab aru, et pingutas veidi üle. Järgmiseks on söösthüpped ja ta otsustab seda ise ette näidata - komistab ja kukub kommentaariga: "Näed, maandusingi põõsas!" Nüüd on ka jaoülematel jälle hea tuju.
Järgnevad erialatunnid - laskurid, granaadiheitjad, kuulipildurid ja snaiprid kõik omaette. Sättin ennast kuulipildurite juurde, Jaanus uurib asja granaadiheitjate juures. Nii jõuab kätte õhtuhämarus. Õhtusöök. Õhtune rivistus. Ettenähtud reservaeg on kulunud ja kell juba kaheksa läbi. Selgub, et kiiresti tuleb jagada valvepostid ja pärast veel kompanii telki rühmaülemate koosolekule minna. See saabki nüüd igaõhtuseks traditsiooniks - siis, kui isikkkooseis juba tudule seab, tuleb ltn Ets pärispataljoni staabist meie mängukompanii juhtkonnale juhendeid jagama, kes meid siis omakorda kokku kutsuvad, et teatavaks teha järgmise päeva üksikasju. Ja kindlasti selgub siis veel midagi, mis on vaja jaoülematele ära rääkida. Ühe katsetuse järel veendun, et jaoülemate enda telki kutsumise asemel saab palju kiiremini hakkama, kui ise otse koosolekult jaotelkide juurest läbi käia.
Kui lõpuks telki jõuan, on kell juba üksteist läbi ja ahjuvalvegi alanud. Otsustame erinevalt teistest rühmatelkidest mitte jätta ahjuvalvet kolme reakoosseisu sõduri kaela, vaid osaleda selles kõik.
Kolmapäev, 10. oktoober
Kui mu ahjuvalve 4.30 lõppeb, leian, et pole nagu enam mõtet magama jääda ja lähen valveposti kontrollima. Mõne meetri kaugusel posti putkast pole veel kedagi näha. Kus nad siis on, magavad või? Äkki hüppavad putka tagant välja kaks tonti ja jäävad minu taskulambi rohekas valguses (maskeerimine!) mulle otsa vahtima. Minu nägu nad ei näe. Kolistan relvaga. Vastuseks vaikus. Lõpuks küsin: "Poisid, mida ütlema peab?" Üks kohmab: "Tere!" … See osutub nende päevade jooksul üheks eredamaks elamuseks.
Kolmapäevane päev on ette nähtud granaadiviskeks, laskmiseks ja kaeviku kaevamiseks. Rühmad saavad autod enda käsutusse + ühe jao granaadiheitjate rühmast ning asuvad vastavaid õppepaiku läbi sõitma ning harjutusi sooritama. Sellega läheb pimedani välja.
Meie rühma esimene harjutus granaadivise toimub kolmandas vahes tulevase lahingjulgestuse positsiooni lähistel n-ltn Roosnurme juhtimisel. Võtan esimese jao ülemad sappa ja räägin ning näitan neile kiiresti ära, mis neil siin teha tuleb. Jaoülemad Laas ja Kütt osutuvad vastupidiselt esimesele muljele (bussisõidust) väga taibukateks ja asjatundlikeks - kohe leitakse meestele positsioonid, arutatakse läbi laskesektorid ja veel jõuavad nad oma meestega ka liikumise läbi mängida.
Teises harjutuspaigas, mida valitseb n-ltn Kaevu, toimub laskmine. Granaadiheitjad saavad lasta alakaliibriga - s.o. granaadiheitja toru sisse ehitatud püssiga ja lisaks ka automaadist. Kuulipildurid lasevad kuulipildujast ja kõik ülejäänud automaadist. Kui ühel kuulipilduril padrun kinni kiilub ja ta ennast lamades asendist koos relvaga abi saamiseks üle õla pöörab, läheb muidu karmihäälne vbl Kuldvere näost valgeks.
Lõunat saame süüa alles kaevikute kaevamise paigas üle soo. Õppust läbiviiv vbl Ott jätab võitlejatele alguses nõudliku mulje, pärast piirdub ta siiski jaoülematega vestlemisega ja kaevikuid kontrollivad hoopis jaoülemad.
Õhtusel rivistusel sajab vihma. Mehed seisavad vihmas ja ootavad, kuni kompanii juhtkond midagi arutab. Meeleolu langus. Õhtul saabub otsus, et väliööbimist taktikalistel õppustel ei tule.
Neljapäev, 11. oktoober
Taktikaliste õppuste esimene päev. Sõidame autodega mööda neljandat teed peaaegu oma kaitsepositsioonideni ja edasi toimub kõik juba nii nagu peab - varjatud liikumine, käemärgid jne.
Tõuseme järsakust üles ja võtame sisse ringkaitse rühma ootepositsioonil. Jaoülemad siirduvad koos meiega - rühmaülematega - maastikuluurele. Näitame neile kätte positsioonid. Jaoülemad hakkavad järjest mehi paigutama. Kui olen kaks ringi positsioonidele peale teinud, olen märg nii alt kui pealtpoolt kummiülikonda. Kogu aeg saadab meid varjuna rühma instruktor n-ltn Kaevu. Üldiselt on temast kasu, ütleb kohe, kui tuleb midagi teisiti teha või midagi on tegemata jäänud. Samas - kaitsele asumine on nii palju kordi läbi tehtud, et siin midagi valesti teha ei annagi. No aga kaitse on ju Kaevu eriala …
Kui kell 11.45 on täielik valmisolek, siis antakse käsk hääleketi ja käskluste harjutamiseks. Kaevu vaatab mulle otsa ja ütleb: "No anna mõni käsk." Ja jätkab vestlust meditsiiniinstruktoriga. Arutan Jaanusega, mida nüüd õige tegema peaks, kui Kaevu äkitsi märkab, et endiselt valitseb vaikus (muide, ka teiste rühmade positsioonidel). Teatan, et seda pole me läbinud. Kaevu murelik nägu selgineb ja kohe saan punkt - punktilise juhise, kuidas tulekäsku antakse: kellele, orientiir, kui kaugel, mis on ja mida temaga teha. Nii lihtne see ongi. Pooletunnise harjutamise järel on rühmal häälekett selge ja meil hääled ära. Lahingujulgestus - meie 1. jagu - on sel ajal juba 2 tundi vaikselt oma positsioonidel lamanud.
Algab päris valmisolek. Meie rühma parema tiiva tagalas asuvale künkale kollase lindiga ümbritsetud alale ilmuvad vaatlejad - välisriikide sõjaväeatašeed. Lahingujulgestus saab kompanii juhtkonnalt raadio teel pahandada - miks tegutsete nii varjatult (!?!) Peagi avastab lahingujulgestus vastase ja avab tule. Vastase eelpiilkond teeb peaaegu püksi - nii ootamatu on meie lahingjulgestuse ilmumine. Peagi antakse neile korraldus taganeda. Algab vastase pealetung meie positsioonidele.
Lahing käib, häälekett toimib lahingukäras siiski tõrgetega. Korraga ühineb meie teise jao kõrvus minu hüüe "Teine jagu!" ja vastase ülemuse hüüe "Taganeda!" ning teine jagu asub kiiresti taanduma. Õnneks jooksevad ka vaenlased omale poole. Saadame teise jao oma positsioonidele tagasi. Varsti saab lahing läbi. Enamusel on lahingumoon otsas, mina ei saanud käske karjudes ühtegi pauku teha. Ongi hea, nagunii pole aega relva puhastada.
Taandume varupositsioonidele üle järsaku neljanda vahe keskele metsa äärde. Jagan jaoülematele positsioonid kätte. Erinevalt plaanitust jääb 1. jagu endiselt kompanii reservi. Panen siis 2. jao esimese jao positsioonidele. Äkki saabub ltn Ets ja korraldus rajada iga jao kohta metsa kahele lahingpaarile positsioon seljataguse kaitsmiseks. Vaidlen vastu, et seal pole ju midagi näha. Ets mõõdab pika sammuga läbi padriku ja leiab paar hõredamat lapikest, kuhu tuleb siis positsioonid rajada. Arvan, et need on parajad kohad salaja suitsu tegemas käia ja nii leiangi kiiresti igast jaost mehed ka nendele positsioonidele. Juba hämaras saabub n-ltn Kaevu, kes teatab mulle, et Ets käskis metsa rajada varupositsioonid, mitte põhipositsioonid. Õnneks jõusid mehed enne ka põhipositsioonid valmis teha.
Pimeduses komberdame üle tõngermaa järsaku poole, kus ootavad autod. N-ltn Kaevu on miskipärast tige ja ei luba rohkem lampe süüdata kui esimesel mehel.
Reede, 12. oktoober
Äratus on kompanii poolt plaanitud kell 5.30. Tunni aja pärast peame olema pestud-kustud-kammitud ja lisaks ka veel söönud ning all parklas rivis. Tõstame omal algatusel äratuse pool tundi varasemaks, elame me ju kõige kaugemal. Olemegi esimestena ja ainsatena õigel ajal parklas.
Autodele ja kaitsepositsioonidele tagasi. Nagu oleksime seal ööbinud. Ltn Ets teatab, et valis minu ja kaks Peetrit (Oja ja Laili) välja ETV-le intervjuud andma. Toimub pisike lahing, seejärel kamandatakse meid kiiresti intervjuud andma. Enne AK reporteri A. Gaškovi saabumist jõuab veel pataljoniülem kol-ltn Järvelainen meiega pisut vestelda. Ilmselt oli vestluse eesmärgiks meeleolude uurimine. Reporter ajab algul niisama juttu ja siis esitab meile kordamööda küsimusi. Oja Peetrit pinnitakse eesti rahva kaitsetahte koha pealt. Minul õnnestub pääseda suhteliselt lihtsate küsimustega. Enne lahinguväljale tagasipöördumist kuulen veel poole kõrvaga, kuidas kolmanda rühma ülem ibn Lail kiidab sõdurite ja ohvitseride võrdsust Eesti Kaitseväes. Selle peale meenub mulle eilne diskussioon temaga, kas rühmatelki peavad kütma kõik ööd järjest ainult kolm reameest nagu neil või peavad selles kõik telgi elanikud osalema nagu meil.
Äkitselt antakse teada, et vastane on taandunud ja tuleb asuda vastupealetungile. Teine jagu liigub 10 minutit varem välja eelpiilkonnana. Peavad jääma rünnaku lähtealusele peatma ja teisi järele ootama. Kas nad ikka leiavad selle meie planeeritud rünnakujoone kõrgendike real? Lisaks peavad nad vahetult enne rünnaku tegema suitsukardina rühma positsioonide ette.
Liigume rühmaga hanereas tagasi eilsete kaitsepositsioonide taha ja jaguneme seal jaokolonnidesse. Nüüd on ka 1. jagu taas meiega ja juurdeantud vahendid tagasi tõmmatud. Saadan kolmanda jao paremale, esimese vasakule ja ise asun koos relvajaoga teele keskelt. Äkitselt on n-ltn Kaevu ähmi täis, kuhu kadus 3. jagu. Millegipärast arvab ta, et kuskil taga ja eksinud. Karjun relvajaole, et nende toetuspositsioonid ongi sellel samal kõrgendikul minu ees ja torman ette kolmandat jagu otsima, sest arvan, et nad on siiski meist ette jõudnud. Korraga näen ees künkaharjal kükitavat teise jao ülemat. Kas tõesti juba rünnaku lähtealus? Samas näen hajumas suitsukatte viimaseid riismeid. Ja siis ilmub vasakul tiival täpselt õigel joonel nähtavale 1. jagu ja paremal tiival 3. jagu. Me oleme hakkama saanud sellega, mida mitte alati ei suuda teha regulaarväed - jõuda ühele joonele õigel ajal ja õiges kohas. Kuna raadiojaam jäi koos Jaanuse ja Kaevuga taha, siis alustame rünnakut omapäi. Äkki kõlab paremalt tiivalt "Tuld!", sest Jaanus ja Kaevu jõudsid järgi. Jõuan korra selle käsu kummutada, siis selgub, et see oli ikkagi õige. See on see kahekordne juhtimine!
Korraga on juba ees tiibhaaret sooritanud 3. rühma võitlejad ja nii jäigi paljudel meie rühma meestel lahingumoon kulutamata, sest meie ees lihtsalt vastast polnud. Punast raketti (märguanne, et 3. rühm on jõudnud meie ette) nägid aga ainult taga relvajao mehed. Järelejäänud lahingumoon korjati kiivritega kokku. Siis selgub, et ühel mehel on metsas rabistamisega magasin kadunud. Tuleb korraldus: mehed ahelikku ja otsima. Otsima nõela heinakuhjast! Käsutan mehed ahelikku, kõnnime sinna, kus rünnak lõppes. Asun asja seletama ja just siis lähevad mööda 3. rühma mehed, kes kuulevad, et meil magasin kadunud. Selgub, et nad olid just ühe leidnud. Aga kui ma oleksin hakanud oma juttu mujal rääkima, kas siis oleksimegi jäänud metsa läbi kammima?
Relvastuse kontroll ja autodele. Tundub, et aega on palju - tervelt 2 tundi. Kui aga laagrisse jõuame, selgub, et on paras võtta katelokid, sööma minna ja sealt otse jälle autodele.
Sedapuhku sõidame kolmandasse vahesse kompanii ootepositsioonile ja pöörame oma relvad just sinna suunda, kust hommikul alustasime. Algab laupäevase lahinglaskmise harjutamine. Ltn Ets peab pika kõne ohutustehnikast ja edasisest tegevusest. Saan aru, et harjutatakse klassikalist kaitsele asumist - ringkaitse rühma ootepositsioonil, maastikuluure algul kompaniiülema seltsis ja siis jaoülematega. Kõige eesmärk on, et homme kõik hästi läheks ja igaühel oma osa selge oleks. Jätame rühma ringkaitsesse ja hakkame astuma. Mõnekümne sammu järel tuleb korraldus ka jaoülemad kaasa võtta. Kui oleme jõudnud järsaku servale, siis selgub, et ka rühm tuleb kaasa võtta. Teised rühmaülemad, kelle liikumisteel me parasjagu viibisime, tõmbavad oma rühmad kiiresti järgi. Meie liikumistee läheb aga kõrvalt. Jaoülemad on juba tigedad ja osa neist läheb edasi üle järsaku. Ülejäänud jaoülemad ja mina teeme kiiresti jagudele liikumisteed selgeks ja jõuame ka mõne aja pärast oma positsioonidele välja. Ltn Ets küsib: "Mida teie tegite?" Vastan: "Täitsin järjest kõiki mulle antud korraldusi…"
Hämarus on saabumas. Antakse pool tundi positsioonide korrastamiseks. Kes kaevab kaevikut suuremaks, kes laseb kaevikust vett välja. Olen hädas juurdeantud snaipripaaride paigutamisega - neile ei sobi mitte ükski koht. Lõpuks meelitan nad ühele künkakesele. Parasjagu läheb Ets mööda ja kuuleb pealt, kuidas pikk snaiper teatab, et talle aitab sellest kivist küll, tema midagi kaevama ei hakka. Ets astub ligi ja ütleb, et siia kaevate kaeviku. Pikk vastu: "Ei kaeva! Pane või kartsa!" Ets vaatab, vaatab ja läheb ära. Eemal kommenteerib: “Sõja ajal lastakse sellised kohe maha.” Pikk ehitab endale kividest müüri, aga labidat maasse ei löö.
Jälle pimedas koju ja sööma. Õhtusel rivistusel öeldakse, et äratus on tavalisel ajal. Millisel tavalisel? Kolmel eelnenud hommikul oleme tõusnud iga päev erineval kellaajal. Kahe tunni jooksul jõuab veel kolm korda muutuda käsk granaadiheitjatele: alakaliibrid jätta homme lattu - võtta kaasa - jätta lattu! Ja kõik need korraldused tulid kaadriohvitseridelt…
Täna õhtul on postil ka meie telgi reamehed. Samal ajal tekib esimest korda telgis vestlusi ka isiklikumatel teemadel - kes kus töötab jne. Oleks äärepealt "relvavendadest" midagi teadmata lahku läinud.
Öösel sajab tugevasti vihma. Hommikul on kaevikutes jällegi vesi.
Laupäev, 13. oktoober
Pärast hommikusööki jälle autodele ja kompanii ootepositsioonile. Siit alates teeme läbi kogu liikumise kaevikuteni. Tänu eileõhtusele kammaajaale on meestel tee selge. Antakse 7 minutit kaevikute korrastamiseks. Siis kähku tagasi ootepositsioonidele. Ja ilmneb järjekordne logistiline aps - need, kes peavad, ei suuda korraldada kiiret lahingumoona väljajagamist. Kukume graafikust välja. Kuna välisvaatlejad on juba oma künkakesel, tuleb meil ringkaitsele asumine jms vahele jätta ning kähku oma positsioonidele jõuda. Mehed on tublid - vaatamata sellele, et meie rühmal on kõige pikem tee minna ja seda vaatlejate nina all, s.t. tuli jälgida varjatud liikumise reegleid, jõuame õigeaegselt positsioonidele.
Kompanii jagab seekord käske traatsidega. Sidemees kükitab kaevikus, toru pidevalt vastu kõrva. Saame esimese tulekäsu. Snaipritele. Aga snaiprid ju ei näe seda orientiiri. Järelikult annan käsu relvajaole. Madin algab. Kord ühel, kord teisel pool käib põrgulärm. Alguses sihime kaugemaid seisvaid märklaudu, vaenlase ahelikke. Seejärel ilmuvad tõusvad märgid. Häälekett ei taha toimida. Kuskil jäävad käsud seisma. Tule lõpetamise käsku ei kuule tükk aega keegi. Raskekuulipildujad teevad ilusat muusikat. Siis on granaadiheitjate kord. Tümaki! Tümaki! Üks saab pihta (tanke modelleerivad suured kummihunnikud), teine läheb üle metsa piima järele. Kokku tehti kompaniis 30 tankitõrjepauku a´ 7000.- krooni. Lisaks muu lahingumoon. Äkitselt tuleb nn "tühjakslaskmise" käsk. Haaran ka oma automaadi ja lasen oma 66 pauku valangutena välja nagu mõnes filmis. Sihin ikka ka, aga aega on vähe. Teistel kõigil on juba moon otsas. Korraga saabub vaikus. Antakse käsk: "Relvad kontrollida!" Ja juba me laskumegi järsakusse, et sõita laagrisse.
Viimane lõunasöök metsas. Kui pataljoni köök oli hea, siis väliköök oli allpool igasugust arvestust. Menüü koosnes praktiliselt ainult pakikartulisupist ja lödistest makaronidest. Vaid üks kord anti tatraputru. Supid olid ka parajad lurrid. Vene ajal osati välikatlas paremini süüa teha. Ja neid sprotte ja merevaike ei taha keegi vist tükk aega enam näha.
Telkide mahavõtmine ja laagriplatside korrastus. Tunni aja pärast ei leidnud metsast enam kommipaberitki. Kuigi, kes seal ikka kommi sõi … Seljakotid taas selga ja viimast korda järsakust alla. Viimast korda istun 1. jao "Saureri" kõrvalistmele, roolis ikka tubli 1. jao ülem. Oleks keegi mulle esimesel päeval öelnud, et 1. jao ülematega kõige rohkem rahul olema hakkan ja kõige parem klapp on, poleks küll uskunud. Eile õhtul saabunud "Sõdurilehes" aga olen koos nendega ühel pildil - rühma kolonni eesotsas saabumispäeval. Keegi nägi seda siiski ette …
Pataljoni jõuame ikkagi pimedas. Kotid spordisaali ja dušši alla. Esimesed saavad sooja vett. Järgmised, mina ka, ei saa. Mõne aja möödudes tuleb soe vesi jälle tagasi. Pärast õhtusööki toimub n-ltn Kaevu valvsa pilgu all relvade puhastamine kuni südaööni välja. Mina jään enne magama kui tema viimaste relvadega rahule.
Pühapäev, 14. oktoober
Hommikul peale sööki algab suur sebimine - relvastuse ja varustuse äraandmine. Näis, kuidas see probleem lahendatud on. Selgub, et kuna kõik mehed tahavad oma kraamist võimalikult kiiresti lahti saada, kulgeb kõik häireteta ja kiiresti. Erariided selgasaanutest kaovad paljud juba linna peale. Viimasena saavad asjad korda kompaniiülemad. Veedame veel veerandtunni kasarmu ukse ees Etsi ja Kaevuga juteldes ja siis "Aidaa!". Pakun küll Etsile, et oleks veel 2 nädalat, siis saaks otse koolivaheajale minna, aga Ets ei võta vedu. Kaevu lubab, et kui mitte nimed, siis näod on järgmiste kordusõppuste ajal ikka meeles. Ülejäänud mehed on juba bussides ja ootavad. Lähme meiegi.
Buss teeb esimese peatuse Jõhvi linna piiril asuva pisikese poekese juures. Pood ostetakse tühjaks, teadagi millest. Poole kuu kassa kukkus korraga. Selle eest peaks pood midagi bussijuhile mõistma. Bussijuht on mõistlik mees, teeb tee peal kokku 6 poe- ja pissipeatust. Bussis on lõbus. Kõlavad laulud ja "Tervist, härra bussijuht!"
Kella kuueks oleme Jõgeval. Kahju on lahku minna.