Kilde armeemosaiigist

Mõnikümmend kokkutulnut olid põhiliselt Jõgeva, Lääne-Viru, Harju maakondadest. Vanus neljakümnendate piiri peal. Nende hulgas insenere, õpetajaid, põllumehi, kaitseliitlasi, endisi kaitseväelasi, firmajuhte, isegi maavanem. Enamusel aastatetagune kogemus nõukogude armeest, vaid mõnel auaste Eesti armeest. Kaasas puhas pesu, uudishimu ja kaitsetahe.

Sõduri põhiline töö on ootamine. Ta ootab bussi, varustust, käsku, lõunasööki. Ta ootab hommikust rivistust, õppetundide algust ja lõppu, ajalehte, mis kuidagi temani ei jõua. Ootab lasketiirus ja metsas varitsuses. Ootab õhtusi uudiseid, vaba nädalavahetust ja kojujõudmist. Ta ei oota ainult seda, mille jaoks ta olemas on - ta ei oota sõda.

Võrreldes paari aasta taguse ajaga on varustus paremaks muutunud. Militaarabina saadud Taani saabaste asemel on uhiuued tuhande Eesti krooni eest ostetud Soome saapad. Ka laiguline vorm on uus. Ladude töö on ladusam ja priimus julgeoleku mõttes ilma piirituseta.

Kaitseväe Lahingukool on ehitanud euromaterjalidest uue kasarmukorruse. Pesuruumid on uued ja töökorras, kuid kui kõik peale hommikujooksu duðile tormi jooksevad, lööb soe vesi taganema ja taandub kaitsepositsioonile. Magame ruumis, kuhu on

viimasena alles jäänud Saksa välihaigla väljaveninud põhjadega reformvoodid. Kas on veel riiki, kuhu need paari aasta pärast edasi kinkida?

Esmajoones ootab sõdur käsku. Käsk liigub mööda käsuliini. Suur käsk laguneb väikesteks käskudeks ja iga käsutäitja püüab ülesandega vastavalt võimetele hakkama saada. Tavaliselt on käsk arusaadav, lühike ja asjalik. Kuid käsk võib olla võrreldav ka hiljutiste keeristormidega - tulla äkki ei tea kust ja tekitada miljonitesse ulatuvaid kahjusid.

Meid koolitavad Viru ÜJP ohvitserid nooremveeblist kaptenini. Alguses voolab uus info kosena meie peale, täites mälu ja muutes kiirköitja külmrelvaks. Siis saab selgeks, et veeblite teemad on lihtsamad, leitnantide omad keerulisemad. Ühed on praktikud, teised taktikud. Kapteni jutust leiab suuremaid üldistusi: kodumaa, kohusetunne. Et strateegiks saada, pead mitmeid kordi paguneid vahetama.

Ühel päeval külastab meid kindral, räägib Eesti kaitsekontseptsioonist. Teisel päeval põikab tundidesse peaminister. Kas kolmandal päeval näeme presidenti? Siiski mitte, näeme vaid admirali (liblikat, mitte Kaitseväe Ülemjuhatajat).

Tiirutame Võrumaa küngastel ja metsateedel. Maastik on veel muhklikum kui Vooremaal. Ründeaheliku vahelt hüppab välja metskitsi, jalge alla jääb pohli ja kukeseeni. Siiski jookseme ruumipuudusel ühel ja samal lagendikul edasi-tagasi, korjame enda järelt ära suitsuotsad ja küpsisepaberid, et pahandusi vältida. Vahel saab laisa peremehe sööti jäetud põldegi millekski kasutada - näiteks sõja mängimiseks.

Süüa saame kolme-nelja käigu kaupa. Kuigi varume lisamaiustused kappidesse, kasvab kehakaal ikkagi. Vaenlasi Eesti Vabariigil teadupärast ei ole. Aga kui potensiaalne vastane teada saaks, kuidas Eesti Kaitseväes toidetakse, tuleks ta enne lahingut meie poole üle.

Üks reservohvitser pani teisele taskusse kogre. Eks ikka selleks, et kotrollida, kui tihti see oma mundrit kohendab. Mis kogrest saanud on, ei tea. Kellega ja mis asjaoludel see toimus, jäägu saladuseks.

Veoauto kastis kaitseõppustelt naastes keerame maanteele. Meile jõuab järele politseiauto ja asub möödasõidule. Politseinik vaatab kaitseväelast ja muigab. Kaitseväelane vaatab politseid ja muigab samuti.

Veoauto kastis ründeõppustelt naastes keerame maanteele. Vastassuunas hääletavad kaks neidu. Lehvitame neile. Neiud lehvitavad vastu ja naeratavad. Nad naeratavad ilusasti. Inimesed ilma laigulise vormita - teile naeratavad nad hoopis teistmoodi.

JAANUS JÄRS,